IT profi tunnusmärgid

IT proff kõlab hästi, ometi kui nüüd järele mõelda, siis ei ole see tiitel, mida väga lahke käega jagatakse. Nagu ka selle nädala materjalides välja toodi, on eriti IT alal professionaali liigitunnuseid üsna keeruline määratleda. Järgnevalt toon mõned eeldused, mida sean inimesele, keda minu kuuldes IT professionaaliks nimetatakse.

Hiljuti arutlesime ühes teises aines teema üle, et Eestisse ei ole vaja tuua välismaalt programmeerijaid. Meil ei ole vaja programmeerijaid kui lihttöölisi, vaid selle asemel võiks investeerida hoopis sellesse, et saata Eesti programmeerijaid paariks aastaks välismaale (variant ka ülikooli asemel) ja oodata siis tagasi professionaale. Sellisele mõttekäigule võib nii poolt kui vastu vaielda, kuid kindlasti tuleb siit välja üks professionaalsuse eelduseid - kogemus.

On aga professionaalsuse eeldusi, mida kogemus ei taga. Kindlasti on vajalik teatud tasemel suhtlemisoskus, mida kogemus võib parandada, kuid mis teatud määral peaks olema kaasa sündinud. Ei nõua, et inimene peaks olema võimeline oma sügavalt tehnoloogilisi ideid seletama mu vanaemale nagu tavaks on öelda. Siiski peaks inimene olema suuteline oma ideid edasi andma sarnaste vaadetega, sarnaselt tehnoloogiast huvitatud inimestele. Samuti on oluline kuulamisoskus, mida piisavalt tihti ei rõhutata. IT proff peaks olema avatud igasugustele parandusettepanekutele, kuulama ning arvestama teiste ideedega ning olema valmis neid lennult integreerima.

Lisaks sellele on kindlasti oluline mingi tehnilise valdkonna sügavam tundmine. Tihti piisab mingigi (kitsama) valdkonna tundmisest, et professionaali tiitel välja teenida. Kohe seletan. Kui nüüd päris aus olla, siis mina isiklikult usun, et professionaalsus ei ole binaarne mõõde - leian, et ei saa öelda, et see inimene on sel alal professionaalne või mitte, üks või teine, kaks äärmust. Igal alal saab minna kitsamaks, võin öelda, et see inimene on professionaalne programmeerija, ta on professionaalne PHP programmeerija, on professionaal PHP veebi back-endis, ta on professionaalne PHP veebi back-endi programmeerija kasutades MVC mudelit, nii edasi ja nii edasi. Loengumaterjalides toodud arsti näide läheb natuke siia suunda. Tihti tehakse edasiarendusi just mingis kitsas valdkonnas ning sellest kitsast valdkonnast käiakse ka teistele rääkimas.
Mingis kindlas valdkonnas võime me kõik maailma parimad olla ja võib-olla teeb see meid ka mingil määral professionaalideks, kuid leian, et ma ei saa öelda, et olen professionaal, kui oskan heal tasemel mingit kitsast valdkonda suuremast valdkonnast. Kuid samas ei taha ma ka öelda, et ma ei ole professionaal, seega usun, et professionaalsust võiks vaadata kui natuke mitme-dimensionaalsemat mõõdet.

Virginia Shea 6. käsk - Jaga oma teadmisi

Jah, teadmiste jagamine on interneti alustala. Eriti nõustun sellega kuna pean end vähemalt mingil määral IT inimeseks ning arvestades, et uusi tehnoloogiaid tekib nagu seeni pärast vihma (kusjuures vihma tuleb kogu aeg) siis haruldased on päevad, kus arendajana töötades interneti vahendusel mõne library kohta ei uuri või mõne API dokumentatsiooni ei loe. Praeguse seisuga on internet isegi konkureerimas IT haridust osutavate õppeasutustega, sest interneti (miljonite inimeste) abiga iseõppinud arendaja on tihtilugu vähemalt alustades parem kui tehnoloogia kraadiga vastne lõpetanu.

Siiski toob "teadmiste" jagamine endaga kaasa ka negatiivseid nähtusi. Kuna arendusteemadega alustasin, siis üks nähtus mis vaba informatsiooni jagamisega kaasneb on midagi, mida pool naljaga nimetatakse stackoverlow driven development-iks (TDD ja BDD kõrval), kus kood lapitakse kokku stackis olemasolevate vastuste põhjal ning iga puudujäägi jaoks alustatakse uus küsimus. Laiemaks minnes on see nähtus, mida võiks teiste sõnadega kirjeldada kui informatsiooni kasutusele võtmist ilma töötlemata. Ehk siis koodi puhul tähendab see seda, et koodis võib juhtuda olema asju, mida tegelikult absoluutselt vaja ei ole ning tavaelus seda, et informatsiooni võetakse tõepähe ilma allikaid kontrollimata või läbi mõtlemata. Viimast teeb aeg-ajalt ka mu ema, kes nüüd küll juba paar aastat internetist uudiseid ja muud huvitavat loeb. On ette tulnud olukordi, kus talle tuleb üle seletada, et ei, ei tule veel maailmalõpp ja ei, Venemaa ei ründa homme Eestit lihtsalt sellepärast, et USA president vahetus.

Jah, internetis teadmiste jagamine on hea ja ka halb, isegi kui täiesti kõrvale jätta vale informatsiooni levitamine. Informatsiooni tuleb ka õigesti tõlgendada ja kasutada, et see teadmine mida jagataks ka hea oleks.

Mõtteid piraadipartei autoriõigusseaduse muudatusettepanekute kohta

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform on toodud mõned ideed, kuidas autorikaitse õiguste seadust võiks muuta viisil, mil seda võiks jätkuvalt laiendada ka digitaalsetele teostele, kuid samas ei läheks vastuollu teiste seadustega ega põhiliste inimõigustega. Peamine probleem hetkel on selles, et kehtestamiseks on vaja kontrollida, kuid kontrollimine eeldab inimeste vahelise suhtluse pealt kuulamist. Seega oleks vaja tuletada lahendus, kus autoriõigused saavad kehtida ilma, et nende kehtestamiseks oleks tarvis inimeste õigust privaatsusele rikkuda, selleks aga on vaja muuta autoriõiguste olemust.

Ühe suurema muutusena pakuvad autorid välja, et tuleks minna ajas tagasi, kus kõik, milleks inimesel võimalus oli, oli ka teatud määral lubatud. Nii ei keelatud kedagi raadiost mõnd helipala lindistamast ning seda sõpradega jagamast. Olen nõus, et inimesi ei tohiks takistada oma asju jagamast kui sellelt mingit vara ei teenita, nii nagu võin raamatu, mille ostsin, peale lugemist sõbrale lugeda anda. Siiski ei usu mina isiklikult, et see privaatsuse probleemi lahendaks. Kuidas peaks toimuma kontroll, et kas kopeerisin enda valduses olevad failid, et neid niisama tuttavale kasutusele anda või küsisin tegelikult selle eest ka raha. Selle kontrollimiseks jõuame taaskord olukorda, kus mingil määral tuleks inimeste suhtlust jälgida, et näha kas lisaks faili transaktsioonile toimus ka sellega seoses mõni muu transaktsioon, mis tegi tehingu kommertsiaalseks.

Ülejäänud muudatusettepanekutest võiks veel esile tuua ettepanekud autoriõiguse kehtimise aja kohta, mida soovitatakse vähendada kahekümnele aastale praegu kehtiva elu pluss seitsmekümne aasta asemel. Väga õigesti on välja toodud see, et ettevõtmine, ka looming, peaks ennast ära tasuma tunduvalt kiiremini ning 20 aastat on selleks igati piisav, eriti hästi rakendub see just tehnoloogiale ja IT suunale arvestades kiirust millega vanad tehnoloogiad välja surevad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nõustun igati ettepanekutega, ning leian, et kogu plaan on samm õiges suunas, kuid siiski pean mainima, et ei usu, et see siiski mingi lahendus oleks. Kardan, et need ettepanekud üksinda ei lahenda väljatoodud põhilist probleemi, mille lahendusena neid pakutakse. Kuid sellise kirjatüki olemasolu ning arutelu selle teema ümber on igati positiivne.