Retsensioon rühmatööle IT sektoris töövahetuse põhjustest

Valisin retsenseerimiseks selle töö kuna juba pealkiri tekitas huvi ning sisu ei jäänud alla, kuna põhines iseseisvalt läbi viidud küsitlusel. Üldiselt olid küsitluse vastustes välja toodud põhjused üsna üldiselt levinud ning ei olnud otseselt tarkvara arenduse spetsiifilised. Usun, et ka muudes valdkondades vahetatakse töökohta peamiselt ikka palga tõttu ning ka igavus või tööülesannete mittesobivus tunduvad levinud olevat, kuigi võib-olla siiski palga kõrval natuke vähem.

Huvitav oli see, et kolimine oli põhjusena toodud vaid 5% juhtudest. Võib-olla on see seotud sellega, et Eestis suurem jagu tarkvara arendusega seotud töid baseeruvad ikka Tallinnas ja Tartus. See tähendab, et kui tegemist on töökoha vahetamisega, siis mingi tarkvara töö on juba olemas olnud, ehk elatakse piirkonnas, kus tarkvara töid on ja kolimist tuleb harvem ette. Huvitav oleks uurida kui paljud on kolinud oma esimese töökoha jaoks.

Üldiselt jäi tööst hea mulje, teema valik oli huvitav ning käsitlus ja ka viitamine korralik. Kasutatud materjali oli vähem kui teistel sirvitud töödel, kuid see on ka eeldatav kuna suure osa materjalist tootsid grupi liikmed ise (küsitluse läbi viimise näol). Mõningased keelevead jäid silma küll, kuid ei häirinud üleliia palju. Huvitavam oleks kindlasti kui valim oleks suurem olnud ning oleks ka muud statistikat inimeste kohta kogutud, mille põhjal siis oleks ehk võimalik olnud huvitavamaid järeldusi teha, millest ka tööandjad võiksid huvitatud olla. Siiski korralik töö.

Igaks juhuks ka viide sellele konkreetsele rühmatööle - loe seda SIIT.

Google eetika

Sirvisin natuke Google käitumise koodeksit, ennustan, et see sellel nädalal väga populaarne valik. Tegemist ei ole küll otseselt ainult veebis või ITga seoses käitumis eeskirjaga vaid üldise ettevõtte käitumis eelduste kirjeldusega, kuid kuna Google teatavasti IT firma, siis seos sellega siiski, olgugi et kaudne.

Kindlasti on tegu üsna kontroversiaalse ettevõttega kui eetikat arutama hakata, seda põhiliselt just andmemahu tõttu, mille üle neil kontroll on. Muidugi ei jaga nad andmeid avalikult ja lahtisel kujul kõigiga (avalikult), kuid ka piiratud kujul andmete jagamine ja töötlemine võib tuua olukordi, kus kellegi inimõigused on ohustatud. Meenub kunagi ammu kuuldud lugu (hetkel allikat leida ei õnnestunud, seega ei anna pead, et asjal üldse tõepõhi taga on) naisest, kes elas üsna hõredalt asustatud piirkonnas, kus mehi oli rohkem kui naisi, lisaks kuulus vastav naisterahvas selle piirkonna kohta veidi hõredamasse vanuse vahemikku. Kõigele lisaks põdes ta üsna erilist haigust ning oli siis googeldanud esialgu oma sümptomeid ning siis lisaks veel ka oma diagnoosi. Google aga avaldas piirkonniti statistikat erinevate vanuse ja soo kombinatsioonidega populaarsete otsingute kohta. Kuigi google ei avaldanud otseselt naise meditsiini ajalugu, siis ei olnud raske ühendusi luua ning kandidaate palju järgi ei jäänud.

Lisaks teevad ettevõtte kontroversiaalsemaks ka väidetav oma töötajate taga spioneerimine (et leida nii öelda inimesed, kes ajakirjandusele või muudesse kanalitesse liiga palju infot jagavad), lisaks see, et julgustatakse kaastöötajate peale kaebama, tsensuuritakse suurel määral ka tööga mitte seotud loomingu avaldamist.

Siiski on käitumis eeskirjast kajama jääv põhilause "don't be evil" kõlav. Viitasin äsja Google varjukülgedele, siis võib eetika koodeksi arutamine võtta justkui natuke kulmu kergitama, kuid ei usu, et on moraalselt täiuslikke ettevõtteid, on lihtsalt need, mis silma ei jää ja Google jääb silma, põhjustel, mida pole ilmselt vaja loetleda. Eetika koodeks on neil aga igal juhul täiesti ootuspäraselt keskmine kui kõlavast visioonist mööda vaadata - täitsa sarnane sellega, millele ka Eestis suuremate IT ettevõtete jaoks tööle minnes alla kirjutad - võib-olla lihtsalt natuke rohkem kasutajate privaatsusele rõhutud.

Huvitavam seik oli ehk see, et toodi välja, et töötajad ei tohiks jagada infot selle kohta, kuidas oleks võimalik oma veebilehe otsingu taset tõsta. Tekkis kohe pisike huvi, et kui palju selliseid, ainult töötajatele teada olevaid trikke ja nippe on. Kokkuvõttes aga on tegu üsna standardse eeskirjaga.

Identiteedivargusest

Identiteedivargus pole küll ainult arvutitega seotud ning huvitavaid juhtumeid leiab ka nii öelda enne arvutite aega. Lugesin alles hiljuti lugu vene spioonist, kes elas võõra identiteedi all ligi viisteist aastat integreerudes täielikult ka isiku kellena esines, Erwin van Haarlem, perekonda. Selle võrra läks mehel õnneks, et ema hakkas poega otsima alles siis, kui spioon oli identiteedi juba üle võtnud.

Võrreldes reaalelus ennast teisena esitlemisega, on identiteedivargus internetis kõvasti lihtsam. Väga lihtne ja ka väga levinud on näiteks see, et esinetakse mõne kuulsusena suhtlusportaalides, jututubades, sotsiaalmeedias. Enamasti on see laias mõttes ohutu, kuid on ka juhtumeid, kus vastava inimese staatust kasutatakse mingi varalise kasu saamiseks näiteks kingituste näol või võltsreklaami levitamiseks.

Ohtlikumad on olukorrad, kus identiteet varastatakse otse ja ainuüksi kuritegelikul eesmärgil selle asemel, et mingeid veidraid fantaasiaid rahuldada või lihtsalt teisi nii-öelda trollida. See tähendab siis näiteks olukorda, kus teise nime all logitakse siss internetipanka, et siis raha varastada või siis muudesse kanalitesse, näiteks email, infovarguse eesmärgil.

Sotsiaalmeedia teeb teise inimesena esinemise ja infiltreerumise kõvasti lihtsamaks kui see enne neid oli. Ei suutnud kahjuks allikaid enam leida, kuid meenub lugu sotsiaalsest eksperimendist, kus ühel suurem ettevõttel oli oma Facebooki grupp, loodi siis võltskonto, kelle töökohana märgiti see ettevõte. Läbi konto loodi kontakt paari teise inimesega, kes olid ettevõtte oma töökohaks märkinud. Läbi nende inimeste saadi kontoga juba privaatsesse ettevõtte gruppi, sealt saadi ligi juba rohkematele ettevõtte töötajatele. Infiltreeruti igasugustesse grupi vestlustesse ning paari kuu jooksul koguti ettevõtte kohta massiliselt siseinfot, mis kohe kindlasti ei olnud avalik. Eksperimendi eesmärk ei olnud küll kuritegelik, kuid demonstreeriti väga hästi kui lihtne see tegelikult on. See, et ettevõtetel oma sotisaalmeedia kontod ja grupid on, on väga levinud ning kindlasti omaette turvarisk.

Meetmed võitlemiseks olenevad suuresti eesmärgist. Kui üritatakse lihtsalt nalja teha siis piisab sellest, et publik asja skeptiliselt suhtub ja ei usu kõike, mida internetis loeb. Kui eesmärgiks on vara või informatsiooni vargus, siis esimese asjana tuleks rakendada tugevaid autentimise meetodeid - lisa füüsilise elemendiga autentimine (ID kaart), mitme tasemeline autentimine (püsiparool ja paroolikaart), biomeetrilised meetodid (sõrmejäljed, silma iiris). Lisaks tuleb inimestele rõhutada kui oluline on tugeva parooli valimine, kuigi sellest räägitakse ja mitte vähe, siis ikka ja ikka kasutatakse sõnastiku paroole ning hoitakse parooliga märkmepabereid laual. Lisaks tuleks inimesi harjutada olema kahtlustav inimeste suhtes, kes ennast töökaaslase või tuttavana esitlevad. Identiteedivargus toimib ainult siis, kui seda usutakse.

Tugilahendused

Üsna keeruline on tänapäeval leida tööd, mis ei nõuaks vähemalt mingil määral arvuti kasutamist. Kui inimesel on liikumine, koordinatsioon piiratud või mõni muu mõtlemisvõime ja teabe töötlemisega mitte seotud vaegus, võib tal tihtilugu olla just eeldusi arvutiga töötamisel. Arvuti taga töötamine võib paljudel juhtudel olla ainuke võimalik töö, kuidas inimene ennast rakendada saaks, kui vaid sisendi andmine ning väljundi vastu võtmine võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks teha. Arvuti kasutamise võimalused on saanud inimõiguseks.

Õnneks aitab Näiteks Siri, bot õuna telefonides, on ju siiski laialdasemalt kasutuses inimeste poolt, kes saaksid ideaalselt hakkama ka ilma igasuguse kõnetuvastuse ja kõnesünteesita. Häälkäsklused igasugusel tehnikal, audioraamatud ja kõik muu taoline on väga laialt levinud ja seda kõigi inimeste jaoks.

Kuigi enamasti kui arendatakse spetsiaalselt erivajadustega inimeste tarvis, siis keskendutakse pigem tööalaste võimaluste suurendamiseks ning vajaliku info kättesaamisele, siis ometi on ka erivajadustega inimestel õigus mängida. Sattusin artikli otsa, mis kirjeldab praegu ülipopulaarse virtuaalreaalsuse tehnoloogiate kohandamist ka erivajadustega kasutaja tarbeks. Kahjuks tundub, et IT Kolledžile IEEE Xplore andmebaasile tasuta ligipääsu pole, kuid mõne Tartu Ülikoolis õppiva sõbra või tuttava (suure tõenäosusega on ligipääs ka TTÜ tudengitel) abiga saab huvi korral lingitud artiklile ikka ligi.

Töös toodud ettepanekud põhinevad põhiliselt juba kasutatavate meetmete rakendamisel siis VRi kitsamale valdkonnale ning neid katsetati väga minimaalsete funktsioonidega rakendusel. Nii näiteks implementeeriti rakenduse seadete menüüsse pääsemine mitmel erineval viisil - viipega, hääl käsklusega ning vastavas suunas vaatamisega. Lisaks kohandati platvormile suumimise võimalused, värvide ümberpööramine, häältuvastus ja dikteerimine (sarnaselt mobiilseadmetele). Automaatne info ette lugemina nagu ka suumimine olenevad sellest kuhu suunda vaadatakse, see võiks võimaldada kasutamise vaegnägijatele ja pimedatele. Loodud rakendust aluseks võttes teevad autorid järelduse, et välja toodud tehnikad tuleksid kindlasti kasuks ja soodustaksid erivajaduste inimeste võimalusi kogeda virtuaalreaalsust.

Kuigi välja toodud tehnikad ei ole otseselt midagi uut, siis siiski on väga lahe, et erivajadustega inimestele aktiivselt üritatakse uusi võimalusi luua ka tehnoloogiate puhul, mis vähemalt hetkel otseselt eluks/tööks vajalikud ei ole. Lisaks välja pakututele võiks näiteks pakkuda vastavalt vajadusele liigutuste tundlikkuse kalibreerimist - pisemate liigutuste suuremana arvestamiseks või siis järskude liigutuste sujuvamana arvestamiseks. Kaugem tulevik ja võib-olla hetkel natuke ulmelisena kõlav võiks olla ehk ka tegevuste juhtimine ajulainetega - kuigi sellel alal on pikk tee minna, siis hetkel uuritakse aktiivselt võimalust nii-öelda mõttevõimega asjade juhtimine.

Kasutatavuse olulisusest

Kui kunagi oli asi, mis töötas piisavalt hea, siis nüüd on üha rohkem oluline ka kasutusmugavus ning mõnikord tehakse funktsionaalsuse kohapealt isegi mööndusi kui asi ilus välja näeb ja mugavasti kasutatav on.

Hea kasutatavuse näitena tooksin sellise keskkonna nagu Canva - see on lihtsama disaini tegemiseks mõeldud veebileht - bännerid, presentatsioonid, plakatid ja kõik muu taoline. Esimese asjana võib kohe öelda, et veebileht ise näeb väga ilus välja, kasutamine on väga intuitiivne ja ei nõua kasutama õppimist - seega on ka lihtsasti taaskasutatav ning millegi meelde jätmine ei olegi otseselt vajalik. Ikoonid, mida kasutatakse on sellised, millega kõik juba üldjuhul harjunud, mis on kasutatavuse puhul olulisem kui võiksime arvata.

On ikoone ja logosid, mille pildistki inimesed aru ei saa, kuid keegi ei oleks valmis sellist välja vahetama. Selline on näiteks igal pool kasutatav salvestamise ikoon. Kui näidata nooremale generatsioonile flopiketast ja küsida selle võimaliku otstarbe kohta siis on õiged vastused harvad. Ometi on disketi ikoon salvestamisega nii paralleelseks saanud, et midagi muud lihtsalt ei oleks kasutatavuse seisukohalt mõistlik.

Ühe halvema näitena võiksin esile tuua Google Code lehe, mis küll ei olegi mõeldud palju funktsionaalsust pakkuma. Hetkel on lehe funktsionaalsuseks lihtsalt google API ja tööriistade lehele suunamine ning teavitamine, et Google Code projektimajutus teenus (see oli kekskkond, mida kasutasid avatud lähtekoodiga tarkvara kallal töötavad inimesed) on kinni pandud. See, et leht väga minimalistlik on on muidugi hea arvestades, et teenust enam ei pakuta.

Tegemist ei ole lehega, mille puhul saaksin loengumaterjalides loetletud kasutatavuse tingimusi kaaluda, kuna ainuke eesmärk ongi selle ühe infokillu edasi andmine. Põhjus, miks selle lehe halva näitena välja tõin on see, et leht ei kohaldu absoluutselt keskkonnaga, milles seda vaadatakse. Lehe elemendid on konstantse suurusega ja konstantses asukohas - see tähendab, et kui vaatan lehte 27 tollise ekraaniga on kogu lehe sisu ülemises vasakus nurgas, täites umbes neljandiku ekraanist. Ühe vanema, pisema telefoniga lehele navigeerides on kogu sisu ekraani üleval osas, natuke jääb paremalt ekraanist välja nii, et sõnade lõpu nägemiseks pean natuke rohkem paremale kerima. Muidugi jääb osa elementidest ekraanilt välja ka kui brauseri aken väiksemaks teha. Isegi sellise minimalistliku lehe puhul jätab see halva mulje.

Kasutatavuse testimine on üldjuhul isegi keerulisem kui funktsionaalsuse testimine, kuna vastused ei ole tavaliselt nii lihtsasti tõlgendatavad. Funktsionaalsuse koha pealt on lihtne - töötab nii nagu oodatud või ei tööta. Kasutatavuse poolest on väga palju asju, mida kaaluma peab ning see, et üks kasutajagrupp rahul on ei pruugi öelda midagi järgmise inimese kohta. Praegusel ajal, kus sarnaseid tooteid on üldjuhul väga palju on tihtilugu just kasutajamugavus see, mis edu otsustab.

Häkkerluse ettekirjutustest

Häkkeriks olemise kujutelma või soovi mul ei ole, kuid sellele vaatamata on häkkerluse temaatika ja häkkerikultus alati huvi pakkunud. Sellest ajendatuna lugesin tegelikult mõned aastad tagasi ka ühe õppejõu soovitusel Pekka Himanen'i raamatut häkkerieetikast. Antud õppejõud oli ise veidi häkkerliku maailmavaatega, nii näiteks ei pidanud ta moraalseks ühe online kasiino lahendusi pakkuva ettevõtte tegevust. Huvitaval kombel töötan ise hetkel just selles ettevõttes arendajana, luban järeldada, et häkkerite põhimõtteid ei jaga. Sellele vaatamata oli Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO huvitav ja motiveeriv lugemine (nagu ka eelpool mainitud "Häkkeri eetika").

Asi, mis väljatoodust võib-olla kõige rohkem silma jäi kui midagi, millele pole varem häkkerlusega seoses mõelnud oli kirjutamisoskuse rõhutamine. Eneseväljendusoskus - muidugi, kuid rõhutati just kirjutamisoskust ja seda inglise keeles. Inglise keele nõudest saan aru, see ei ole mitte üksnes tehnoloogiaga seoses täheldatud nähtus, aga ka kõigis muudes valdkondades nõutakse üha enam inglise keele kui universaalse suhtlusvahendi oskust. Enamikus Eesti IT ettevõtetes on ametlikuks töökeeleks just inglise keel. Aga üks asi, mida väidetavalt teha ei tohiks on kirjavigadega kirjade/postistuste saatmine, häkkerid ei unusta. Jah, alati on parem ja ilusam lugeda korrektset keelt, kuid kas ei lähe vigaselt kirjutanud inimese otsene hukka mõistmine natuke häkkerieetikaga vastuollu? Eriti kui tegu on inimesega, kes inglise keelt õppinud justnimelt selleks, et oma mõtteid teiste häkkeritega jagada.

Kuigi see keele liigselt rõhutamise seik jäi pisut mõttesse, siis pidev enesearendamine, eesmärgistatult tegutsemine ning laiskuse taunimine kõnetavad ka mind ning on põhimõtted, mille järgi tahaksin elada. Kuigi praegu ei saa öelda, et neid järgin, siis siiski püüdlen selle poole.

Häkkerit minust ei saa ja nagu mainitud siis seda eesmärki mul ka kunagi olnud ei ole, kuid igatahes tekkis nüüd tahtmine natuke LISPi kohta uurida ja ka selle keelega katsetada. Lisaks on päris mitmed tõekspidamised ka mulle südamelähedased ja sellised, mille poole vahelduva eduga püüdlen. Sain natuke motivatsiooni juurde seega ütleks, et vähemalt sel tasandil täitis loetu oma eesmärki.

IT juhid

Üheks viimase aja edukamaks tehnoloogia ettevõtte juhiks võib ehk pidada Larry Page'i, kes on google'i üks asutajatest ja praegu siis emafirma Alphabet'i juht, äärmiselt edukas ettevõte annab muidugi suurima panuse tema tuntusele. Page on hea näide IT juhist, kes on arendajast juhiks välja kasvanud just oma innovaatilisuse ning julguse tõttu katsetada uute tehnoloogiatega. Mis veel viitab Page'i rollile kui arengumootorile on tema ettevõttega mitte seotud investeeringud väga ambitsioonikatesse projektidesse. Väidetavalt on ta panustanud näiteks kahte start-upi, mille tegevusvaldkonnaks on lendavad autod. Sellised julged investeeringud viitavad kindlasti kindlale visioonile ja innovaatiliste lähenemiste toetamisele/juurutamisele, seega leiangi nagu öeldud, et Larry Page'i puhul on kõige selgemini nähtav roll on arengu toetajana. Selle kõrval võib muidugi täheldada ka juhi kui liidri omadusi, kuna kindel visioon on olemas ja selleni jõudmiseks on ka üsna suuri muudatusi sisse viidud. Näiteks oli üheks Alphabet'i Google'st eraldamise põhjuseks see, et teisi, Google'ga mitte väga tihedalt seotud ettevõtteid paremini hallata (siiani olid need siis Google all). Tundub lihtne ja loogiline lüke, kuid kindlasti on tegu suure sammuga, mis tõi kaasa lainetena muudatusi.

Teine juht kellest tahaksin rääkida on Reed Hastings, kes on väga inspireeriv inimene. Hastings on Netflixi juht ja on lisaks sellele ka Facebooki ja mitmete mittetulundusühingute juhatuses. Netflix ei olnud Hastings'i esimene ettevõte, esimeseks oli tarkvara testimise ja debuggimisega seotud tööriistu tootev ettevõte Pure, mis oli ka omamoodi edukas. Hastings'il aga ei olnud piisavalt juhtimiskogemusi ja ta tundis, et ei saa kiiresti kasvava ettevõtte juhtimisega hakkama. Pärast mitut ühinemist muude ettevõtetega ja teatud probleemide esile kerkimist Hastings lahkus ettevõttest, kuid õppis kogemusest palju ning asutas mõned aastad hiljem Netflix'i.

Ettevõte kogus muuhulgas tuntust oma uutmoodi juhtimispraktikate ja kultuuri poolest. Niinimetatud "Vabadus ja vastutus". Netflix maksab oma töötajatele hästi, kuid niinimetatud keskmise edukusega töötajaid ei hoita ettevõttes vaid lastakse korraliku koondamistasuga lahti, et innovaatilistele ja edukatele ruumi teha. Ka ei ole Netflix'i töötajatele haiguspuhkust ega puhkust üldse selle laialt levinud tähenduses, selle asemel saavad töötajad oma vabade päevade üle ise otsustada.

Hastings'i puhul on selgesti näha nii juhi kui ka ülemuse omadusi. Heade otsuste kõrval on ta samas teinud ka halbu. Netflix on rohkem kui korra teinud muudatusi ning neid siis tagasi võtnud, kuid ettevõte on siiski edukas. Julgus muudatusi katsetada viitab ka arengumeelsusele. Hastings on tuntud ka selle poolest, et hoolitseb isiklikult, et tema töötajad tema visioonidest teadlikud oleksid ja neid jagaksid.

Kuigi eelnevalt mainitud kahe IT juhi puhul tõin välja paar selgemini välja paistvat rolli, siis tegelikult on neil mõlemal vähemal või rohkemal määral kõigi rollide omadusi. Leian, et IT juhiks olemine eeldabki seda, et mingi seos peaks tekkima iga rolliga. Kohe praegu ei suudagi mõelda ühelegi IT juhile, keda natukenegi ühe või teise rolliga seostada ei saaks.

IT profi tunnusmärgid

IT proff kõlab hästi, ometi kui nüüd järele mõelda, siis ei ole see tiitel, mida väga lahke käega jagatakse. Nagu ka selle nädala materjalides välja toodi, on eriti IT alal professionaali liigitunnuseid üsna keeruline määratleda. Järgnevalt toon mõned eeldused, mida sean inimesele, keda minu kuuldes IT professionaaliks nimetatakse.

Hiljuti arutlesime ühes teises aines teema üle, et Eestisse ei ole vaja tuua välismaalt programmeerijaid. Meil ei ole vaja programmeerijaid kui lihttöölisi, vaid selle asemel võiks investeerida hoopis sellesse, et saata Eesti programmeerijaid paariks aastaks välismaale (variant ka ülikooli asemel) ja oodata siis tagasi professionaale. Sellisele mõttekäigule võib nii poolt kui vastu vaielda, kuid kindlasti tuleb siit välja üks professionaalsuse eelduseid - kogemus.

On aga professionaalsuse eeldusi, mida kogemus ei taga. Kindlasti on vajalik teatud tasemel suhtlemisoskus, mida kogemus võib parandada, kuid mis teatud määral peaks olema kaasa sündinud. Ei nõua, et inimene peaks olema võimeline oma sügavalt tehnoloogilisi ideid seletama mu vanaemale nagu tavaks on öelda. Siiski peaks inimene olema suuteline oma ideid edasi andma sarnaste vaadetega, sarnaselt tehnoloogiast huvitatud inimestele. Samuti on oluline kuulamisoskus, mida piisavalt tihti ei rõhutata. IT proff peaks olema avatud igasugustele parandusettepanekutele, kuulama ning arvestama teiste ideedega ning olema valmis neid lennult integreerima.

Lisaks sellele on kindlasti oluline mingi tehnilise valdkonna sügavam tundmine. Tihti piisab mingigi (kitsama) valdkonna tundmisest, et professionaali tiitel välja teenida. Kohe seletan. Kui nüüd päris aus olla, siis mina isiklikult usun, et professionaalsus ei ole binaarne mõõde - leian, et ei saa öelda, et see inimene on sel alal professionaalne või mitte, üks või teine, kaks äärmust. Igal alal saab minna kitsamaks, võin öelda, et see inimene on professionaalne programmeerija, ta on professionaalne PHP programmeerija, on professionaal PHP veebi back-endis, ta on professionaalne PHP veebi back-endi programmeerija kasutades MVC mudelit, nii edasi ja nii edasi. Loengumaterjalides toodud arsti näide läheb natuke siia suunda. Tihti tehakse edasiarendusi just mingis kitsas valdkonnas ning sellest kitsast valdkonnast käiakse ka teistele rääkimas.
Mingis kindlas valdkonnas võime me kõik maailma parimad olla ja võib-olla teeb see meid ka mingil määral professionaalideks, kuid leian, et ma ei saa öelda, et olen professionaal, kui oskan heal tasemel mingit kitsast valdkonda suuremast valdkonnast. Kuid samas ei taha ma ka öelda, et ma ei ole professionaal, seega usun, et professionaalsust võiks vaadata kui natuke mitme-dimensionaalsemat mõõdet.

Virginia Shea 6. käsk - Jaga oma teadmisi

Jah, teadmiste jagamine on interneti alustala. Eriti nõustun sellega kuna pean end vähemalt mingil määral IT inimeseks ning arvestades, et uusi tehnoloogiaid tekib nagu seeni pärast vihma (kusjuures vihma tuleb kogu aeg) siis haruldased on päevad, kus arendajana töötades interneti vahendusel mõne library kohta ei uuri või mõne API dokumentatsiooni ei loe. Praeguse seisuga on internet isegi konkureerimas IT haridust osutavate õppeasutustega, sest interneti (miljonite inimeste) abiga iseõppinud arendaja on tihtilugu vähemalt alustades parem kui tehnoloogia kraadiga vastne lõpetanu.

Siiski toob "teadmiste" jagamine endaga kaasa ka negatiivseid nähtusi. Kuna arendusteemadega alustasin, siis üks nähtus mis vaba informatsiooni jagamisega kaasneb on midagi, mida pool naljaga nimetatakse stackoverlow driven development-iks (TDD ja BDD kõrval), kus kood lapitakse kokku stackis olemasolevate vastuste põhjal ning iga puudujäägi jaoks alustatakse uus küsimus. Laiemaks minnes on see nähtus, mida võiks teiste sõnadega kirjeldada kui informatsiooni kasutusele võtmist ilma töötlemata. Ehk siis koodi puhul tähendab see seda, et koodis võib juhtuda olema asju, mida tegelikult absoluutselt vaja ei ole ning tavaelus seda, et informatsiooni võetakse tõepähe ilma allikaid kontrollimata või läbi mõtlemata. Viimast teeb aeg-ajalt ka mu ema, kes nüüd küll juba paar aastat internetist uudiseid ja muud huvitavat loeb. On ette tulnud olukordi, kus talle tuleb üle seletada, et ei, ei tule veel maailmalõpp ja ei, Venemaa ei ründa homme Eestit lihtsalt sellepärast, et USA president vahetus.

Jah, internetis teadmiste jagamine on hea ja ka halb, isegi kui täiesti kõrvale jätta vale informatsiooni levitamine. Informatsiooni tuleb ka õigesti tõlgendada ja kasutada, et see teadmine mida jagataks ka hea oleks.

Mõtteid piraadipartei autoriõigusseaduse muudatusettepanekute kohta

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform on toodud mõned ideed, kuidas autorikaitse õiguste seadust võiks muuta viisil, mil seda võiks jätkuvalt laiendada ka digitaalsetele teostele, kuid samas ei läheks vastuollu teiste seadustega ega põhiliste inimõigustega. Peamine probleem hetkel on selles, et kehtestamiseks on vaja kontrollida, kuid kontrollimine eeldab inimeste vahelise suhtluse pealt kuulamist. Seega oleks vaja tuletada lahendus, kus autoriõigused saavad kehtida ilma, et nende kehtestamiseks oleks tarvis inimeste õigust privaatsusele rikkuda, selleks aga on vaja muuta autoriõiguste olemust.

Ühe suurema muutusena pakuvad autorid välja, et tuleks minna ajas tagasi, kus kõik, milleks inimesel võimalus oli, oli ka teatud määral lubatud. Nii ei keelatud kedagi raadiost mõnd helipala lindistamast ning seda sõpradega jagamast. Olen nõus, et inimesi ei tohiks takistada oma asju jagamast kui sellelt mingit vara ei teenita, nii nagu võin raamatu, mille ostsin, peale lugemist sõbrale lugeda anda. Siiski ei usu mina isiklikult, et see privaatsuse probleemi lahendaks. Kuidas peaks toimuma kontroll, et kas kopeerisin enda valduses olevad failid, et neid niisama tuttavale kasutusele anda või küsisin tegelikult selle eest ka raha. Selle kontrollimiseks jõuame taaskord olukorda, kus mingil määral tuleks inimeste suhtlust jälgida, et näha kas lisaks faili transaktsioonile toimus ka sellega seoses mõni muu transaktsioon, mis tegi tehingu kommertsiaalseks.

Ülejäänud muudatusettepanekutest võiks veel esile tuua ettepanekud autoriõiguse kehtimise aja kohta, mida soovitatakse vähendada kahekümnele aastale praegu kehtiva elu pluss seitsmekümne aasta asemel. Väga õigesti on välja toodud see, et ettevõtmine, ka looming, peaks ennast ära tasuma tunduvalt kiiremini ning 20 aastat on selleks igati piisav, eriti hästi rakendub see just tehnoloogiale ja IT suunale arvestades kiirust millega vanad tehnoloogiad välja surevad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nõustun igati ettepanekutega, ning leian, et kogu plaan on samm õiges suunas, kuid siiski pean mainima, et ei usu, et see siiski mingi lahendus oleks. Kardan, et need ettepanekud üksinda ei lahenda väljatoodud põhilist probleemi, mille lahendusena neid pakutakse. Kuid sellise kirjatüki olemasolu ning arutelu selle teema ümber on igati positiivne.

IT projektid, ideed, mis ei toiminud

IT on hoogu koguv valdkond, mis sellest, et hoogu on ta aina juurde kogunud juba aastaid ja aastaid ja aeglustumist ei paista lähedal olevat. IT on hoogu koguv valdkond, kuid edukate projektide ja ülihästi läbi löönud ideede kõrval on muidugi ka läbi kukkunuid. Järgnevas tahaksingi natuke rääkida ideedest, mis ühel või teisel põhjusel ei toiminud.

Esimesena tahaksin rääkida ideedest, mis ei toimi, sest et need ei olegi tegelikult ideed, või vähemalt mitte uued. Need on sellised projektid, mis on ajast maas - toimiv lahendus on juba olemas, juba tehtud, kuid ikka üritatakse sama asja uuesti teha lootes samamoodi edu saavutada. Ehk siis eesmärgiks ei olegi millegi uuega välja tulla, vaid kellegi teise turuosa vähendada.
Hea näide on pidevalt suurenev hulk ebay konkurente, ebay sarnaseid süsteeme on ilmunud ja kadunud nii suuri kui ka iga kitsama valdkonna jaoks, kuid suurt turuosa neil üldjuhul saada ei õnnestu. Probleemiks siin ongi otseselt see, et idee pole uudne. Ebay on väga tuntud ning tänu sellele ennast kinnistanud, online müügi saidid saavutavad edu kui neil on müüjaid ja ostjaid. Uue lahenduse juurutamise teeb väga keeruliseks see, et vaja oleks mõlemat korraga, kui müügil on asju, siis tulevad kliendid, kui on kliente siis tulevad müüjad asju müüma - see ongi turg. Ebays on mõlemad juba olemas, seega uued müüjad ja uued kliendid lähevad pigem sinna ja enamik uusi, samal ideel põhinevaid lahendusi kukuvad lihtsalt läbi. Ecrater on üks näide, mis siiski küll töötab veel, kuid pole suuremat edu suutnud saavutada vaatamata sellele, et on tasuta, ebay teatavasti võtab 10% toote hinnast, kuid on siiski edukas vaatamata oma paljudele puudujääkidele.

Ajast maas ideede kõrval on päris palju projekte, mis olid just vastupidi, oma ajast ees. Näiteks võib siin vaadata tarku käekelli, smartwatches. Praegu laialdaselt populaarsust kogunud ja hästi müüvad käekellad suurtelt firmadelt nagu Apple ja Samsung võib ilmselt lugeda edukateks projektideks. Enne seda aga, 2004. aastal, enne nutitelefone, tuli Microsoft välja käekellaga, mis raadiosignaalide kaudu kogus uudiseid, ilmateadet ja muud teavet. Selline tark kell aga tol aja ei võtnud lihtsalt vedu. Samal ideel põhinevad projektid on aga praegusel ajal üsna edukaks osutunud, ilmselt ei oldud selliseks tehnologoogiaks siis veel lihtsalt valmis.

Viimase näitena tooksin midagi, millega ise isiklikult natuke seotud olen. Nimelt osalesin mõnda aega tagasi ühel Garage48 korraldatud häkatonil. Kõik sujus väga hästi, idee oli hea, tiim oli küll suur, aga üllataval kombel näis väga hästi toimivat. Nimelt oli meil kaks inimest, kes tegelesid rohkem back-endiga, mina seal hulgas, kaks väga andekat inimest, kes tegelesid front-endi ja disainiga ning koguni viis inimest, kes tegelesid turunduse ja äri poolega - tundub palju, kuid kõik olid kasulikud. Meil läks hästi, prototüüp oli ilus, saime publiku lemmiku ja runner-up tiitlid ning muu hulgas saime ka toetuse startup kiirendilt.

Kuna sellest siin räägin siis võib juba eeldada, et sellest ideest asja ei saanud. Käisime küll paaril kiirendi koosolekul, ärimudel loksus paika, saime ka kiirendi väliselt paar korda kokku, kuid asi jäi pooleli täpselt samal põhjusel, mille tõttu suurem osa häkatonidel algatatud asjadest katki jääb - inimesed ei olnud tegelikult algusest peale huvitatud asjaga lõpuni minemisest. Häkatonil osaletakse tihti lihtsalt kogemuse pärast, sellepärast, et on tore. Paljudel ei ole tegelikult aega ega tahtmist, et asi tegelikult suures mahus ette võtta. Inimestel on stabiilne töö olemas, startup on riskantne, startupid, mis on suureks saanud on kõik mingi kadalipu läbinud ja algatajad oma mugavustsoonist välja astunud.

Kokkuvõttes, nii palju kui on võimalusi läbi luua on ka võimalusi läbi kukkuda. Edukas olemiseks ei piisa ainult heast ideest, heast tiimist ja isegi mitte rahastusest - muu hulgas on väga olulisel kohal ka ajastus ja kas inimesed on just sel hetkel valmis oma aega piisavalt pühendama.